Turundus ja veebiarendus on sellised mõisted, mida ei saa kokku võtta ühe lausega. Kui saaks, tuleks vist siinkohal tsiteerida Jaroslav Hašeki “Švejki”, eriti seda lehekülge, mille ääres on märkus “tõlkimatu rõve sõim serbo-horvaadi keeles”. Rahulolematud on nii ettevõtete juhid kui ostu- ja müügiosakond, pisaraid poetavad turundusinimesed, ning kindlasti lisandub mahlakaid roppusi ka veebiarendajate ja haldurite poolelt.
Läbimõeldud veebilahendus võib investeeringu juba mõne kuuga tasa teenida
See on nii eelkõige sellepärast, et igaüks kipub asju nägema oma mätta otsast ning ei suuda tajuda tervikpilti, mis on märksa laiema perspektiiviga. Konflikt on nendesse teemadesse algusest peale sisse programmeeritud ning kardetavasti jääbki see nii, kuni inimesed õpivad omavahel suhtlema.
Ettevõtte omanikud ja juhid on enamasti häälestatud kuluefektiivsusele (muide, meie Kootsingus jagame tippjuhtkonna seisukohti ning seetõttu me põhiliselt juhte nõustamegi). Äärmuslikul juhul võib mõnikord samas ka kohata suhtumist: “Tahan umbes sellist portaali nagu Delfi. Internet ja sotsiaalvõrgustikud on täis pakkumisi veebiarendajatelt, kes teevad kodulehe sajaviiekümne ja Amazoni moodi veebipoe 250 euroga. Igasugu tasuta pluginaid on ju olemas. Leht peaks olema lihtne ja automatiseeritud, et mu kolmandas klassis käiv laps võiks seda iseseisvalt hallata.”
“Teeme viimased blogipostitused columniteks ja kuvame need pisipiltidega koos avalehel, et oleks uudisteportaali meenutav disain. Kõikide artiklite pealkirjad olgu H1 ja URL-id peavad olema lühikesed ja SEO-sõbralikud!”
Turundajate nägemus kõigub samuti äärmusest äärmusesse ja enamasti sõltub arusaam sellest, milline on hariduse ja koolitustega omandatud teadmiste ja reaalsete kogemuste omavaheline suhe. Kipub olema nii, et mida vähem on Facebooki-pixeli loenguid, seda adekvaatsem nägemus on. Kui ettevõttes on palgal marketingidirektor, digiturunduse vanemspetsialist ja veebi peakasutaja, võib kindel olla, et mitmekümne tuhande eest custom-made (peaaegu täiuslikule) kodulehele ilmub vahetult enne kampaania algust kolm bling-efektiga 170MB suurust bännerit ja slaideriga tehtud kilomeetrine logoriba, millel pooled lingid on katki või aegunud. Kuni veebipoe avanemist ootav ostuhuviline ekraani ees kügeleb, on kindlasti küpsistega rännanud kuhugi andmebaasi tema vereproov ja asukoht, viimase kahekümne aasta netikülastuste ajalugu ja sugupuu kuni Põhjasõjani. Ost aga õnnestub sooritada Edge abil pärast pooletunnist piina, sealjuures näitab Chrome´i brauser server errorit ja Firefox veebilehitseja annab teada, et “soovitud kaup on otsas.”
“Milleks testida, mis see paar vilkuvat reklaami ikka heale veebipoele teeb! Küllap need mõni tuhat kampaaniaga kohale meelitatud ostjat ei koorma ülemäära meie muidu kiiret – 42sekundilise allalaadimisajaga – maandumislehte.”
Kujundajate soov on teha ilusaid asju. Tihtipeale need näevad ka mäkkides ja iPad-ides kenad välja, pildioptimeerimine kipub aga olema väga võõras teema. Olgu siinkohal igaks juhuks veel korra öeldud, et veebi jaoks ei ole vaja trükikvaliteeti, punkt!
Müügi- ja finantsosakonnas kipuvad olema praktilise meelega inimesed. Oluline pole mitte klikkide arv ega Louvre´i vääriline kunstiteos, vaid kontaktide ja päringute hulk, mida tehinguteks realiseerida (heal juhul ka toimiv online-müük). Kui veebileht on asi omaette, mitte müüki toetav kommunikatsioonikanal, muutuvad müügi- ja projektijuhid kindlasti peagi kurvaks ning võivad klientidele öelda: “Kui osta tahad, ära kodulehele mine, see on niikuinii katki. Helista parem mulle.”
Noh, ja lõpuks on veebiarendajad ja haldurid. Ainuüksi front-end ja back-end vastuoludest ja möödarääkimistest võiks Santa Barbara või Dallase väärilise seriaali vändata. Arendajate ja haldurite konfliktidest rääkimata.
Palju probleeme tuleb kardetavasti sellest, et laialt levinud WordPress on üsna lihtne platvorm ja paljudele näib, et selle ehitamise ja haldamisega saab hakkama igaüks. Muide, ei pruugi!
Kui lisada subjektiivsele oskuste (üle-)hindamisele veel põlvkondade vaheline erinevus (teadupärast on tänased 40+aastased kasutanud veebi vähemalt kolm korda kauem kui nn Y-generatsioon), on selge, et midagi head siit tulla ei saa. Nooremad tõenäoliselt ei mäletagi kõiki neid lahendusi, mis nullindate alguses kasutusel olid, ning mille külge veebiomaniku kollektiiv kramplikult klammerdunud on (sest nad on harjunud nii, et Facebooki ikooni tekitamiseks postituse alla peab kuluma 25 klikki ja kolm abistavat pluginat).
Hoopis nalja võib saada. 250euroga “Amazoni veebipoodi” pakkuv “arendaja” teeb valmis 50 pluginaga “arenduse”, hiljem aga laiutab käsi ja ütleb, et temalt telliti veeb, mitte tehniliselt optimeeritud (loe: kiire, töötav ja leitav) kodulehekülg…
Jälgi Kootsingu blogi, sest peagi lisandub hoiatavaid näiteid!